
Ühel pimedal sügisesel pühapäevaõhtul valmis Kastani tänava köögis
DORO WAT . Selle tarbeks tegime ise ka
NITER KIBBEH ja
BERBERÉ PASTA. Traditsiooniliselt süüakse Etioopias käega nii, et toit keeratakse sealse leiva
INJERA vahele. Ei jäänud muud üle, kui tuli ka leiba teha. Taignasse käib originaalis
teff-jahu, kuid seda on Eesti tingimustes võimatu leida. Internetiavarustes asendusvariante otsides selgus, et sarnase ja eeldatavalt eurooplase maitsenäsadele vastuvõetavama tulemuse saab, kui segada võrdsetes kogustes rukki- ja nisujahu. Populaarseks joogiks, lisaks kohvile, on Etioopias meevein ehk
TAJ, mida samuti ise teha proovisime. No ja juua siis ikka ka:)
Etioopia on muuhulgas maa, kust pärineb looduslik kohvipõõsas. Sellest tulenevalt on kohv seal populaarne jook ning selle manustamiseks on välja kujunenud eraldi
tseremoonia. Nuhkisime meiegi kaugest kapinurgast välja sinna ununenud roheliste kohviubade paki (pärit režiimivahetuse kriisiperioodist) ja proovisime neid röstida ning purustada. Väikese käsiuhmriga uhmerdamine ei ole lihtne, kuid on väga rahustav samas:) Ja jook tuli täiesti joodav!
Kommentaariks nii palju, et erinevate vürtsidega küllastatud leemes hautatud kana oli üks parimaid asju, mida siiani söödud. Ilmselt peaks tegelikult ära sööma ka leeme, kuid see oli ikka liiga vürtsikas:)
Injera tegemine nõuab parajalt närvi, sest hapnev tainas näeb välja nagu halvaks läinud koerarokk (ning ka lõhnab vastavalt) ja küpsetamine võtab aega. Tulemus ei ole seejuures üldse mingi maitseelamus, kuid väga vürtsist toitu mahendab mõnusalt.